Cincerella/Tuhkatriinu
Tuhkatriinu
Elas kord tüdruk, kelle ema oli surnud. Tema isa oli aga uuesti abiellunud ja toonud majja naise, kellel oli kaks tütart. Need olid südametud ja kurjad ning lasksid kõik kodused tööd teha võõrasõel üksi. Ta pidi vett kandma, tuld tegema, süüa valmistama ja oli peale selle veel kogu päeva võõrasõdede pilkealuseks. Öösiti pidi ta magama kolde kõrval külmal tuhaasemel. Ja kuna ta seetõttu oli alati tolmune ja määrdunud, hüüti teda Tuhkatriinuks.
Ühel päeval laskis kuningas teatada suurest peost, kuhu kutsuti kõik riigi tütarlapsed, et tema poeg võiks nende seat endale tulevase kaasa valida.
Kui võõrõed peost kuulsid rõõmustasid nad väga. Nad kutsusid Tuhkatriinu ja ütlesid:”Kammi meie juukseid, puhasta meie kingad ja harja puhtaks meie kleidid - me läheme lossi peole!” Tuhkatriinu küsis võõrasemalt, kas tema ka tohib kaasa tulla, aga võõrasema viskas talle kausitäie läätsi tuha sisse ja ütles:Kui sa nüüd need läätsed kahe tunni jooksul ükshaaval üles korjad,siis või tulla, muide ei.” Siis läks Tuhkatriinu aeda ja kutsus valgeid tuvisid. Need lendasid tüdrukule appi, hüplesid tuha kõrval ja nokkisid kõik kõlblikud läätsed tagasi kaussi. Juba poole tunni pärast oli töö tehtud ning tuvid võisid ära lennata. Tuhkatriinu viis kausi võõrasemale ja mõtles, et nüüd tohib ta küll peole minna. Aga võõrasema ütles:”Sul pole ju korralikke riideidki ja meie peaksime seal sinu pärast kogu aeg piinlikkust tundma.” Tuhkatriinu läks kurvalt ema hauale ja istus pähklipuu varju. Kui ta seal nõnda istus ja nuttis, heitis üks lind puu otsast alla kulla ja hõbedaga tikitud imekauni kleidi ning kristallidest kingakesed. “Need on sulle,” ütles lind. “Aga ära unusta, et keskööks pead sa kodus tagasi olema.” Tuhkatriinu muutus päris rõõmsaks, pani kiiresti kleidi selga ja kingad jalga ning läks lossi peole. Kui prints Tuhkatriinut nägi, leidis ta tüdruku nii ilusa, et tantsis kogu õhtu ainult temaga. Võõrasõed ja võõrasema ei tundnud Tuhkatriinut ära. Nad arvasid, et tegu on hoopis mõne võõra kuningatütrega. Kui saabus kesköö, pidi Tuhkatriinu lahkuma, aga kuningapoeg tahtis teda saata. Kuid Tuhkatriinu jooksis tema eest ära. Kiirelt pikast lossitrepist alla tormates kaotas ta ühe kristallkingakese, aga ise ta seda ei märganud. Prints tõstis kinga üles ja asetas ettevaatlikult taskusse. Kodus pani Tuhkatriinu vanad riided selga. Kui võõrasema koos õdedega tagasi jõudsid, leidsid nad Tuhkatriinu juba tuhaasemelt magamas.
Prints aga läks kohe järgmisel hommikul kristallkingakese omanikku otsima. Pärast seda kui oli läbi käidud terve maa, jõudis prints ka Tuhkatriinu majja. Võõrasõed rõõmustasid, sest lootsid, et king neile sobib. Vanem õde proovis, agatema suur varvas ei mahtunud. Siis proovis teine õde, kuid kui palju tema ka ei surunud, king oli ikka liiga väike. Lõpuks tuli Tuhkatriinu kord. Ta pani kinga jalga ning see istus nagu talle valatud. Nüüd teadis prints, et oli leidnud õige. Siis võttis ta Tuhkatriinu oma hobuse selga ja ratsutas temaga lossi. Varsti peeti suured pulmad ja prints ning printsess elasid oma elupäevade lõpuni õnnelikult koos.
Posted by Estonia (Koidula Gymnasium)
